Suvi läbi. Volikogus muutusteta.

Suvi on läbi ja volikogu taas tööga algust teinud. Oleks lootnud et uue hooga, kuid paraku endise küünilisuse ja tüdimusega. Seekord on minu volikogu muljed mõjutatud veel kahest sündmusest - ühelt poolt isamaalisusest pakatavast taasiseseisvumise päevast ja teiselt poolt äsja trükivalgust näinud raamatust „Minu kodu on nõukogude Eesti“, mille autor, otepäälane Mari-Ann Karupää, räägib tänapäeva eestlaste mentaliteedist väliseestlase pilgu läbi. Seetõttu olen seekord tavapärasest filosoofilisemas meeleolus.

 

Vallavõim järjekindlalt apaatne ja üleolev

Nii volikogu kui ka vallavalitsus jätkab endist stiili – jumala pärast pole vaja enne igakuist käetõstmise üritust asjaosalistega rääkida. Isegi lihtlabane info saatmine on ületamatu  ajakulu ning liig raske liigutus. Reeglina pole inimeste infosulus hoidmine mitte taotluslik ega pahatahtlik, vaid lihtsalt ülbe „turumuttidelt-pole-mõttet-küsida“ suhtumine. (Tänan veelkord Peetrit selle hea väljendi eest, mis võimu lähedal olijate üldise hoiaku kokku võtab.)

 

Lugesin selle koosoleku jooksul kokku kolm juhust, kus sama suhtumist väljendati. Vaatamata sellele, et vallas on värskelt valitud külavanemad, ei teatatud Kastolatsi külavanemale, et arutusele tuleb üldplaneeringut muutev detailplaneering selles külas.  Kuigi päevakorras oli avaliku kasutuse lepingu lõpetamine Pühajärve Haridusseltsiga, ei peetud vajalikuks neid koosolekule kutsuda. (Arikese sõnad: „Kui nad oleks seda tahtnud, oleks nad ise päevakorda vaadanud ja kohale tulnud.“) Kutsumine, kallis Andres, on lugupidamist väljendav tegu. Iga vallakodanik väärib lugupidamist, või kuidas?   

 

Kodanik võib loota lendavale autole

Kõige drastilisem oli aga lugu Kannistiku kaks korteriühistuga, kes on aastast 2005 palunud vallal tagada seadusekohane väljapääs oma kinnistult. Nimelt on nende juurdepääsutee ühelt poolt eraomanduses ning teiselt poolt valla omandis. Kuna vald võttis juunis vastu otsuse Kannistikus oleva  kinnistu ära müüa, siis oli viimane aeg valla elanikele välja- ja juurdepääs nende kinnistule tagada. Aga loomulikult ei ole see elementaarne Otepääl!!! Vallavalitsus unustas ühistu abipalved ära. Õnneks said korteriühistu juhid vallavalitsuse müügiplaanile jaole ning tuletasid neile meelde pikaajalist lubadust, mille kohta oli isegi kirjavahetus olemas. Ja nii saigi enne müügi teostumist volikogusse eelnõu, millega teele seati servituut Kannistu 2 korteriühistu kasuks. Aga – ja nüüd puänt – servituut seati 10 aastaks!!! Ja sellest muidugi ühistut EI informeeritud. Jällegi kogemata sai ühistu teda, et juba augusti volikogus läheb eelnõu otsustamisele. Oldi hämmingus. „Mis peaks küll 10 aasta pärast teisiti olema“ Kas nad ootavad et selleks ajaks on kortermaja lagunenud ning inimesed lahkunud!?“ Seda sama küsimust esitati ka volikogu istungil. Arike vastas, et situatsioon võib 10 aasta pärast olla muutunud. Lapsesuu Jaanus Raidal täpsustas, et siis pidavat olema lendavad autod ja sõiduteed pole enam vaja.

 

Volikogu muutis õnneks eelnõu ära ning tegi servituudi tähtajatuks. Lõpp hea, kõik hea. Aga siit minu küsimus meie valla Andrestele, Aivaritele ja Jaanustele. Kas seda piinlikku juhtumit oleks saanud ennetada, kui eelnõu projekt oleks saadetud ühistu juhatusele või vähemalt külavanemale. Mehed, võtke aru pähe. Teil ei ole tarvis inimesi asjatult vihaseks ajada. See ei ole teile ju kuidagi kasulik. Ja miks siis ironiseerida minu küsimuste peale, kas inimesi on teavitatud või kaasatud. Ma aitan teil ju oma nägu päästa.

 

Vaikiv ükskõiksus

Karupää uues raamatus tuuakse välja järgmised märgid siiani säilinud nõukogulikust mentaliteedist  - „Vaikimine. Kartus. Usaldusepuudus kaasinimestesse.“ Need märgid iseloomustavad suurepäraselt Otepää volikogu ja vallavalitsust. Seegi kord ei tõstatanud näiteks mitte keegi küsimust, miks on volikogus arutusel päevakorrapunkt, mille materjali näevad volinikud alles  koosolekulaual. Tegemist oli 7 leheküljega Valgamaa Arengustrateegia ettepanekutest, mida võimatu jooksvalt läbi lugeda. Minu küsimisele aga vastab Peeter Holts: „Üks korralik volinik tuleb koosolekule tund varem, et materjalidega tutvuda.“ Loomulikult mõistan ma, et see oli iroonia. Kuid kas volikogu esimeeste ülesanne pole mitte killu viskamise asemel reglemendi täitmist jälgida või vähemalt  vabandada, kui see pole võimalik. Ülejäänud volinikel näis olevat suva - nad pääsesid ühe materjali lugemisest, seda enam, et tegemist oli nii ebaolulise asjaga nagu piirkonna areng. Huvitav oleks teada, mitu protsenti volinikest üldse eelnevalt materjale loevad. Ja kui paljud selle juures ajusid liigutavad? Ning kas keegi volikogus toimuvat ka südamesse või südamega võtab?  Ei tea, sest see ei paista välja.

 

Peeter Volkonski ütles laupäevasel kontserdil „Vabaduse laul“, et vabaduseni jõudmiseks tuleb armastada ning et armastuse vastand pole mitte vihkamine vaid ükskõiksus. Tõlgendan Volkonski sõnu nii, et ükskõiksus on orjalikkuse märk. Kui keegi tahab näha, kuidas ükskõiksus ehk siis orjalikkus ehedal kujul välja näeb, siis võin teile vihjata, kus seda kord kuus näha saab.

 

Treenitud ja treenimata

Päeva viimane punkt oli vallavanema aruanne tehtu kohta. On see Andres Visnapuu, mis ta on, kuid meeskond on tal tubli. Selleks korraks olid nad  Andrese välja treeninud vastama kõigile küsimustele külma rahuga. „Ei.“ „Tegeleme asjaga.“ „Veel pole jõudnud“. Tavaliselt kergelt erutuvat meest ei kõigutanud seekord miski.

 

Samasugust väljaõpet vajaks ka Andres Arike ja Aivo Meema, kes ikka veel igat küsimust isikliku solvanguna võtavad. Minu küsimuse peale, kuidas edeneb vallavalitsusel lubatud analüüs, mis näitab investeeringute rahalise jaotumist linna ja külade vahel, teatas vallavanem lakooniliselt, et selleni pole veel puhtfüüsiliselt jõutud. Hoopis Meema oli see, kes nüüd erutus. „Volinik Nõgel õhutab maad ja linna vastandades rahvastevahelist vaenu!“ Talle sekundeeris Raidal: „See on suisa rassistlik!“ Kuigi mind huvitas vaid analüüs, mis loodetavasti tõestab õiglast rahastamist, sain nüüd teada, et mõne mehe meelest on linnas ja külades elavad inimesed kaks erinevat rahvast või isegi rassi. Ma julgen arvata, et enamik linna-otepäälasi ei mõtle külaelanikest kui teisest rassist (maakatest?) vaid soovivad õiglast vallajuhtimist ja ressursside suunamist. Paistab, et Meemal on olnud varasemaid kokkupuuteid vaenu õhutamisega mõnes teises valdkonnas.

 

Direktorite etteasted

Lõpuks palus Nigol kahel volinikust koolidirektoril teha ülevaade koolide valmisolekust 1. septembriks. Miia rõõmustas 10 lapsega esimese klassi ning uue lasteaia juhataja üle. Aivo aga kuulutas: „Meie töötame veel rohkem kui Miia, sest muidu keegi järsku arvab, et me ei tööta.“ Gümnaasiumi 10 klassi olevat avaldusi 25. Küsimuse peale, kuidas edeneb kolme õppesuuna sisse viimine gümnaasiumi astmesse muutus Meema kidakeelseks. Ja kui siis lõpuks küsiti, millised on need kolm valitud õppesuunda, siis soovitas Meema volinikel seda kodulehelt järele vaadata.

 

Mõistan Aivot. Ka minul juhtub suvel nii, et ma unustan kõik tööga seonduva täielikult. Kuna Aivo on oma sõnul minu blogi andunud lugeja, siis tulen siinkohal koolidirektorile vastu ja tuletan talle gümnaasiumi õppesuunad meelde. Need on loodussuund, humanitaar-sotsiaalsuund ja reaal- ja majandussuund.

 

Samuti võin täita, Aivo, su palve ja seletada, mida kujutab endast Gustav Wulff Õie Muuseum. Gustav Wulff, kallis Aivo, oli mees, kes asutas üle saja aasta tagasi kooli, mille direktor sa oled. Tegemist oli tol ajal esimese eestikeelse pro-gümnaasiumiga maapiirkonnas. (Kooli arengukavas on see kirjas.) Gustav Wulff Õie muuseum asub sinu koolist paari kilomeetri kaugusel Nüpli järve ääres. Soovitan külastada, sest selle mehe aatelisusest ja sirgest seljast on palju õppida.